Tilgu sadam, 05.02.2023

 

 Päike juba on teel,
kuid veidike veel
kuukiirte valgel
olen punapalgne,
hoolimata jääst
siiski jalgele jään,
sahmin pooluste vahel,
et teoks teha oma tahet
võtta sellest ilust kõik
ja kinni püüda ka pilvehobu võik!

 


                                              Tallinna loomaaed, 21.01.2023

 

Hei, Sina, julge mees!
Astu aga kibekiiresti ette!
Mis sest, et oled vee sees,
peagi õpetan Sulle piruette!
Su silmavaade mulle ei klapi,
sellest on enam kui küll,
et saaksin Sust enesele põrandalapi,
mu hingus ju selleks piisavalt külm!

 

   Harkujärve, 03.01.2023
 
Painduda, et mitte murduda,
koolduda, et mitte kurduda,
sügav kummardus maani,
ei vast teistmoodi saagi,
et siis taaskord sirgeks lüüa selg,
keerata teise suunda eluratta telg,
hetkeks tõmbuda targalt tagasi,
et siis minna püstipäi oma rada edasi! 


 

        Suurupi, 12.07.2020

 Vaatame tõtt,
mina ja tema,
ununud rutt,
olemine kena -
algus ja äär,
alfa ja oomega,
ei ole ju väär
tunda end noorena?
Aastaring sulgub,
pea algab uus,
leia see julgus
purje püüda tuul,
koguda kiirust
ja üles võtta hoog,
kogeda siirust,
mis pisarad silmisse toob...

Homme näeme!

Mõte sellest,
et Sind ma
homme näen,
paneb südame
imeõrnalt värelema,
hing täitub
ootusega,
ärevusega.

Tunnen puudust

Tunnen puudust
Sinust ja Su
puudutustest,
naerust ja pilgust,
Sinu häälekõlast,
Sinu soojast naeratusest,
Sinu lähedusest,
Sinust iga kandi pealt,
sest Sinu läheduses
on mul ikka olnud
väga-väga hea...

Vastus vaikuses

Vaikus, selles on vastus,
selles on tõde,
mida uskumast keeldun,
kuigi seda kõike
ju ammu teadnud olen,
kuid ikka
püsib lootus...

Millal targaks saan?

Millal küll ma viimaks
ometi targaks saan?
Millal õpin ennast
kõige eest kaitsma?
Millal leian õige tee,
millel kulgemine
haiget ei tee?

Väärt aeg

Sa kinkisid mulle aega napilt,
ma seda juba tookord
kõrgelt hindasin,
teadnuks ma siis,
et ei tule lisa,
ma iga üksiku hetke
kui õrna veepiisa
oleksin endasse
tallele pannud.

Läinud...

Nüüd oled Sa läinud,
enam kunagi me ei kohtu.
Kuigi kõik on selge,
ma neilt radadelt tagasi ei kohku.

Ikka ja jälle leian ennast
nendel hulkumas,
häid ja ilusaid hetki
taas läbi elamas.

Peaga vastu seina

Jooksin peaga vastu seina,
järjekindlalt,
mitu korda,
enne, kui julgesin
endale tunnistada,
avali silmil vaadata,
et ees on sein
ja iga kord aina enam
võin vaid haiget saada.

Täpselt sama tunne

Täpselt samamoodi tunda –
et ei ole piisavalt
ilus, tark ja huvitav.
Täpselt nõnda kõike tajuda –
et olen liigne
ja väärtuseta.
Ometi tahaks
kõva häälega karjuda:
“Ava silmad ja vaata,
mida võin Sulle pakkuda!”
Ka karjumine ei aita,
sest Sa pole valmis nägema,
mind üldse tähele panema...

Ei ole Sinu korjata

Killud, mis pole
Sinu kokku korjata.
Sind ei taha ma
nende asjadega vaevata.
Sina oled vaid
nalja ja naeru jaoks,
et Sinuga koos
kõige üle rõõmustada.

Otsi kohasem publik

Mine mängi oma näitemängu mujal,
mina pole selle jaoks õige publik –
mängida võid nendega,
kes Sul seda teha lubavad.

Raske tagasi hoida

Kui raske võib olla
ennast tagasi hoida,
et mitte teha seda,
mida üle kõige ihkad Sa.

Neil hetkedel tuleb
leida teised asjad,
mida selle asemel
ette võtta.

Sina oskad

Sina oskad mind üllatada,
luua nii mõnusa keskkonna,
et võin ennast kindlalt tunda
ja ei pea hetkekski kahtlema.

Kõike saan

Kõik,
mida tahan,
saan,
aga mitte
sealt,
kust tahan.

Ma tahan, et Sa tahaks

Ma tahan olla midagi,
mida Sa tahad,
ma ei taha olla midagi,
mida Sa pead.

Kuidas võiks see
olla võimalik,
kui leitud lähedus
läks pauguga lõhki?

Ja kui kord teed
ära kõik, mida
tegema pead,
siis ehk leiad,
et Sa tahad
tegeleda ka minuga,
näha mind osana
oma maailmast.

Tagala kindlustaja

Mina olen Su tagala kindlustaja,
vahendite kättetoimetaja,
vahendite, mida on vaja,
et maailma alustalasid raputada.
Ja ei taha Sa endale tunnistada,
et neid vahendeid võtad kasutada
ja mind tahad kiirelt unustada
hirmuga, et võiksin Sind nõrgestada.

Kasutus

See, mida minul anda
on, on kasutu.
Nõnda olen ka mina
täiesti kasutu.
Selline on kibe tõde,
millele mõeldes on üsna kõhe.
Kõik on millegi jaoks vajalikud,
malelaual kasulikud nupud,
kui vaid mõttetult tukud,
siis tühjalt tiksuvad su akud.

Pehmelt lausutud

Kas oli asi
minu kõrvades,
et kuulsin
kuivõrd pehmelt
kõlas minu nimi
Sinu suust lausutuna
ega suutnud meenutada,
et keegi kunagi
võtnud kutsuda
mind oleks sedasi?

Ma pigem tajusin,
kui kuulsin,
et Sa minuga
tahad kõneleda.
Kui iseenesest
leidsin ennast
Su juurde tulemas,
Su sõnatut soovi
tundusin täitma
pimesi asuvat.
/22.11.2010/

Juba ma lähen

Tahan tõsta käed,
enda kaitseks,
ja öelda:
"Aitab!"
Ma rohkem ei talu
Sinu kõlatu hääle kaja,
ma juba saan aru,
et mind Sa minema ajad.

Ja juba ma lähen,
sest Sina mu
minema ajad,
Sina, keda usun
ja usaldan,
tahad minust
lahti saada,
see on karm selgus.

Sain, mis tahtsin

See oli ahastav karje,
kes kuulma pidi,
see aru ei saanud.
Kui isegi korraks tundis,
et midagi valesti läks,
siis ennast häirida ei lasknud.

Sain vastuseks julmuse,
sain vastuseks selguse,
kas olin ka seda väärt,
ahastuse varjust ei näinud,
milleni see kõik viia võib.

Aeg ei paranda

Neid paari lausega
tekitatud haavu,
ei paranda ka aeg,
sest ikka ja jälle
elan neid läbi
ja aru ei saa,
kuidas võib minna
kõik nii valesti,
kui ometi olen
südame avanud
ja julgenud arvata,
et ka teine inimene
on mulle avatud.

Kasutu

Ükskõik, mis ma teen,
ükskõik, kuidas ma teen,
see kõik on kasutu.
Näen seda ja olen
teadnud seda ju ammu,
aga ikka pean proovima,
ikka pean katsetama,
et veel rohkem
haiget saada,
et veel rohkem
endast anda,
mis siis, et seda,
mida mul anda,
pole sellele,
kellele kõik annaks,
sugugi vaja