Tõmbasin joone alla,
sest kauem ei suutnud
taluda karjuvat
ja kõikelõhkuvat vaikust.
Tõmbasin joone alla,
valasin paar pisarat,
mõtlesin elust unistuseta
ja lootsin kõike paranevat.
Tõmbasin joone alla,
et sirge seljaga edasi astuda,
ja ennast mitte enam
lasta naerualuseks teha.
Tõmbasin joone alla,
kuigi see valu tekitas,
teadsin kindlalt ma,
et teisiti lihtsalt ei saa.