Kuidas on nii,
et ühel hetkel
oled täiesti veendunud,
et keegi Sind vaid
klouniks pidanud on,
järgmisel hetkel aga
pead täiesti loomulikuks,
et Sa oled tema jaoks
rohkem, kui üks näotu.
Kuidas on nii,
et Sa ühel hetkel
endaga mitte kuidagi
hakkama ei saa,
järgmisel viivul aga
juba oled sellise
enesekindlusega,
et teistel ruumi pole
enam Sinu kõrval.
Kas see kahestumine
näitab Su tegelikke
mõtted ja tundeid
või on see taaskord
peitusemäng endaga,
et varjata neid hirme,
mis Sinule ei allu
ja kontrollimatult Sust
ilmavalgusesse pääsevad.