Kus on see säde, mida Sinust
kaugete maade tagant kuulen -
kas on see aegruumi teisenduses
kaotsi läinud või pole Sul põhjust
lapselikku rõõmu endast välja lasta.
Selles naerus, mida irreaalsus
minuni kannab, leian ennast üles,
justkui oleksin õdusas hingesüles,
ja taipan, miks Su hingesügavus
mulle lahkel meelel käe ulatab.
Vaid naeruga saakski
aetud kogu see asi -
sõnadel pole sinna
miskit väärtuslikku lisada.