Kui oled leppinud
paratamatusega
ja püüad leida õnne
harvadest hetkedest,
siis viimaks avastad,
et sedasi teed õnnetuks
vaid iseennast, sest
enesepettus ei aita,
kui oled üksi
ja pole kedagi
Sul ümbert
kinni võtmas,
Su suud katmas
kirglike suudlustega.
Sa vajad rohkem,
kui algul arvasid -
mõtlesid, et rahuldud,
kui mingitki õrnust
tunda saad
Sa haruharva,
kuid kord juba
õrnust tunda saades
sattusid sellest sõltuvusse
ja ilma olla ei oska.
Ja ometi soojendab
Su südant teadmine,
et kuskil on keegi,
kelle ajad Sa hulluks,
kelle oled vallutanud
ja kes tuleb Su pärast
läbi tulest ja veest,
kui seda Sa vaid palud.