Unenäos nimetasid
mind nimepidi,
kui tulid küsima,
kas ma tunnen samuti
ja mu jaatava vastuse
peale nõu minult anusid,
mis nüüd sellega
siis peale hakata.
Vastasin: “Lase olla!”
ja Sa mõistsid,
mida silmas pidasin.
Võtsid oma toeka
käega mu lõuast
ja õrnalt keerasid
mu palge vastu
oma silmnägu -
teadsin, et mulle
piisab sest ainsast hetkest.
Kõikidest tunnetest
meelde jäi vaid
rahu hinges,
mille kaasa tõid,
mille oma olekuga
kindlustasid.