Kummaline, et kuigi olen
päris kindlalt ennast
elu külge aheldanud,
leian ennast ikka
ühel või teisel hetkel
mõtlemas surmast
või sellest, et ta
kogu aeg mul
eluteel on saatjaks,
hetkekski lahkumata.
Ühest küljest
jalutab ta oma
pikas kuues pidevalt
minu kõrval,
kuid teisalt jälle
ma tean, et tema tajumine
mind paneb elama,
temast teadlik olemine
varmalt lükkab mind
elumerelainetele.
Lipukirjana seisab:
"Tänaseid lollusi
ära lükka homse varna!"
ja nii leian ennast eluteel
otsimas üha uusi elamusi -
võtmas kõike, mida elul
pakkuda võiks olla.