Kõhklen, sest vaimustus on kadunud,
kahtlen, kas kõik oli nõnda, kui kujutlus.
Hinge paljaks koorisin, teie kätte usaldasin,
kuid üüratut vaikust ei talu mu avatud hing.
Ootan vist võimatut, tahan vist soovimatut,
kuid piisaks ainsast reast, piisaks naerukurrust.
Kuid elul on varuks veel kannatus see -
katse, proov, test, pausihetked pingutuseks.
Kus te olete, keda pidasin vendadeks,
kus peidate end, et ma näin’d teid pole.
Kallid, teid ootan, teie sooja embusse ihkan -
seal olen ma ise, vaid seal on mõnus olla.