Kunagi ammu
tehti mulle selgeks,
et mul pole oma kohta,
minule ruumi pole siin.
Kunagi ammu
veensin ennast,
et inimestelt pole
midagi head oodata.
See kõik oli nii ammu,
see kõik oli minevikus -
nüüd on ajad teistsugused,
kuid minevik must ei kao.
Enda peale olen tige -
nautida ei oska seda,
mida tekitanud olen ja hinnata,
ilma et hetkegi ei kõhkleks.
Inimesed on mulle andnud paiga,
kus mind alati oodatakse -
selleks on nende avali süda -
et saaksin end olulisena tunda.
Tänulik olen neile selle eest,
kuid seejuures kahtlen veel,
kas ehk liialt palju ei oota ma,
kas tõesti väärt olen kõike seda.