Miks küll
ma peaks
hoolima,
kui Sina
ei viitsi,
ei jaksa,
ei taha
hoolida.
Miks küll
ma peaks
mõtlema,
kuidas Sinul
olla on hea.
Miks küll,
kui näen,
et Sa ei hinda,
et olen olemas.
Miks küll,
endalt küsin,
vastust teades,
ikkagi keeran
teise külje ette,
kui olen juba löögi
vastu ühte saanud.
Miks küll
loodan ma
jätkuvalt,
et ühel hetkel
Sa märkad,
et olen aare,
mille sära
Sa tundma
iial ei vaevu.