Küll ma tundsin
ennast sandisti -
mõtlesin, et midagi
ei saa minna nii valesti
ja kui hetk möödus, ometi,
sandistatult ennast leidsin.
Tunne oli sedavõrd sant,
et ei aidanud abi ega pant,
ei saanud silma ka und,
ei näinud ma puhketuld,
vaid sees kripeldas ja karjus,
ei saanud selle eest ma varju.