Kas vits ja keretäis on loomulikud kasvatusvahendid?
Kas siis pisaratevool ja heitund sõnavaling lapse hinge harib?
Miks on täiskasvanutel enesele võetud õigus
lapse maailmas valitseda tões ja vaimus?
Kui sealt, kust tulema peaks abi ja toetus,
pole oodata muud, kui vaid alatust,
siis kuidas saab lapses tekkida kindlus
ja juurduda ümbritseva vastu usaldus?