Tol õhtul Sind ootasin,
kuigi Sa seda ei teadnud,
siiski kergendatult ohkasin,
kui nägin, end tulekule olid seadnud.
Sind eemalt saatsin pilguga,
vaid rõõmu tundes, et Sa tulid.
Rohkemat ei osanud ma mõelda,
sest peagi lahkuda mul tuli.
Kuid tee mind juhatas tagasi,
täpselt sinna, kuhu oli vaja,
saama seda hindamatut pagasit,
mis hinge tugevust rajab.
Aega mööda saatsin, teadmata miks
ma veel lahkuda ei tahtnud,
otsisin ma Sinuga kohtumist vist,
kuigi see nõnda välja ei paistnud.
Jõudsin oma hetke ära oodata,
Sa imekergelt ennast minusse haakisid,
peatasid oma lähedusega aja,
kõik õiged sõnad mu hinge poetasid.