Hoopis ootamatu mõte
mind korraga tabas –
kuigi Sinus karmi meest tean,
ka Sina hellust vajad,
et saada hakkama sellega,
millega pead hakkama saama.
Nüüd kohe leian endas tunde:
Sind õrnalt ja hellalt puudutada,
võtta Su pea oma käte vahele
ja vaadata Sul’ sügavalt silma,
Sust valu saaks välja imeda,
Su luupainajatest vabastada.
Miks ma küll varem
ei suutnud seda taibata,
siis hellust jaganuks Sulle,
kogu südamest kallistada
oleksin Sind siis saanud.
Millal tuleb jälle see võimalus?
See hoolivus mu sees
sai ju Sinust alguse,
nüüd, mida ka ei teeks,
ikka Sina mu mõtetes,
südamesügavuses armastus
mind enda juurde kutsud.