Ootamatult saabus päev,
mil aeg sai otsa,
ja tühjaks armastuse kaev,
veetuks kuivas.
Sel märjal päeval
saabus põud,
nüüd kui silmad näevad,
haarab õud.
Armastus, mis võimaluseta,
pidi kiirelt surema,
lill, mis jäigi kasteta,
ei jõudnud õitseda.
Jälle üks lootus luhtunud,
üks alguseta lugu,
üks põlenud tuli kustunud,
aeg asjad paika asetagu.