Päev, mil lakkad ootamast,
päev, mil lakkad lootmast,
päev, mil viimaks taipad,
et vaid meeletud unelmad
oled ise endale loonud,
neid oma allikaist toitnud,
kui selle kõik lõpetad,
siis tõelisusse tagasi lõikad.
Oled kaua unelmais uidanud,
tundevarjundeid valjult huiganud,
kuid vastuseta jäänud kutsed
on viimaks sulgenud südameukse,
kust piilus välja lootusekiir,
ärevust kandis iga üksik viiv.
Vastuseta jäämine kustutas tule,
pole kindel, kas kunagi tuleb
tagasi see tulikuum leek,
vanast närtsinust uue teeb.