Kail mind ootad, seisid sõnad paberil,
tahad mind endaga kaasa võtta purjede alla,
et kõik saaks selgeks meie kahe vahel.
Mu suu vormis sõnad: "Sa pole ju vaba?"
Sa seepeale vaid tõdesid,
et see pole sedalaadi seilamine
ja see puudutab vaid meid kahte
ega pole kellegi teise asi.
Huvitav, Sa hetkekski ei kõhelnud,
kas mina olen üldse merekõlbulik -
ma ise nii kindel selles ei oleks.
See oli kui kutse maailma servale
ja nii kogu hingest ihkasin Su kõrvale,
sest Sinuga koos kõike korda saata julgen.
Ja kui teineteisemõistmine on saavutatud
ka sõnadeta, võib selguse vaikides merelt leida.